Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raames sai näha nii üle Eesti kui mujal maailmas mitmeid näituseid, mis kajastasid just eesti kunsti olemust läbi aja. Üheks nendest näitustest oli Kumu kunstimuuseumis kõige ülemisel korrusel olev näitus "Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]", mida ka mina külastasin. Esiteks selleks, et aimu saada täpsemalt kaasaegsest kunstist kui ka isiklikust huvist tolle aja kohta, mida näitusel kajastatakse. Näitus keskendus antud kümnendi olemuse väljendamisele. Kuraator Andres Härma sõnul kaevab näitus kümnendi süvakihtides, üritab heita valgust võib-olla pisut varju jäänud, unustatud ja kultuurimälus isegi kaduma läinud teostele. Näitusel on väga paljude erinevate kunstnike tööd ehk keskendutaksegi üksikutele teostele ja nende seostele toonase elukeskkonna ning tajuväljaga. Minu emotsioonid seoses selle näitusega on väga erinevad. Huvitav oli näha ja kogeda sellise näituse õhkkonda, sest ma pole väga palju kaasaegse kunsti näitustel käinud. Kuid pean tunnistama, et siiski enamik teostest ei kõnetanud mind ning tekitasid minus veidi ebamugavaid ning segaseid emotisoone.
 |
| Laurentius "The End" (metalmix) 2000 |
Näitusel köitis mind enim millegipärast Laurentsiuse teos "The End" (metalmix), mis valmis 2000. aastal. Laurentsius ehk Lauri Sillak on nimetatud oma loomingus fetišistlikuks esteediks ehk kunstnik läheneb oma objektile äärmise pühendumusega. Tema teosed ühendavad akadeemilise maali popkunstiga. Tegu on isikunäitusega, mille üldpealkiri ongi "The End", selles on teosed, mis kõik on erinevates tehnikates tehtud, näiteks "The End" (billboard mix), mis on rebitud postri tehnikas. Teoses on kasutatud väga palju erinevaid tehnikaid ehk tegu on segatehnilise teosega, peamiselt näeme palju metalli, mis on omakorda erineva tekstuuriga, lisaks ka värve ning oletan, et plahvatus on välja lõigatud paberist. Antud teos on tõesti väga huvitav, kasutatud on palju hõbedast värvi, mida klassikaliste tööde puhul minu teada eriti ei kasutata, vähemalt ma pole näinud väga selliseid töid, kus nii palju seda oleks. Üksikutes kohtades on näha ka muid värve, telliskivi seinale on kallatud valget värvi. Seina katavad veel erinevad laigud ning kriipsud teiste värvidega (punane, kollane, sinine, must). Vasakul pool on kasutatud neid samu värve, kuid jällegi erinevalt. Värvilaigud katavad bareljeefis naise keha ning must ja sinine moodustavad mingi kujutise triibulise tekstuuriga metallplaadil.
Teost esmalt vaadates ma ei jõudnudki kohe mõelda, mis minu arust selle teose idee on, vaid mind võlus see, et see oli nii teistsuguse tehnikaga tehtud. Veidi pikemat aega vaadeldes üritasin peas luua seoseid erinevate detailide vahel, mis teoses esinesid. Seostasin kohe plahvatust ning viisnurki ajalooliste sündmustega eelneval sajandil. Töö pealkirja ja valmimisaastat sai kohe kokku viia sajandivahetusele eelnenud perioodiga ning hiljem teose kohta lugedes sain teada, et minu arvamus osaliselt ühtis kunstniku omaga. Tema küll tahtis rohkem väljendada teadmatust uue sajandi ja üleüldiselt tuleviku ebamäärasust, aga minu arvates kunstnik näitas teoses NSVL-aegset elukorralduse vahetumist uue kapitalistliku olukorraga ning üleüldiselt sellele järgneva perioodi algust. Plahvatus teose keskel sidus töö tervikuks, mis kujutaski kogu sotsialistliku maailma hävinemist. Teos pani mind tundma nagu ma oleksin ka ise selle kõige keskel olnud 1991.aastal kui Eesti taasiseseisvus ja Nõukogude liit lagunes. Kokkuvõttes, ongi minu arust selle teose sõnumiks see, et Nõukogude liit on hävineb ning algab täiesti uus periood nii Eesti kui ka teiste NSVL kuulunud riikide jaoks.
Kasutatud materjalid:
Komissarov, E., Härm, A. (2018) Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]
Elken, J. (2003) "The End" kui taevasseminek
Moss, R.T. (2003) Laurentsiuse näitusel meenub Laurentsius
NOAR, Eesti kaasaegse kunsti keskkond